Elulugu/CV

Aleksandr Ivaškevitš (1960) on Eesti professionaalne teatri- ja filminäitleja, kes on pühendunud fine art fotograafina tegutsenud juba üle 15 aasta.

Temas peitub lummav kooslus – Aleksandr on nii avastaja kui ka kunstnik. Lähtudes iga unikaalse näo ja keha eripärast, püüab ta läbi selle väljendada inimhinge kordumatut ilu. Ta usub, et ilu ei peitu mitte igaveses nooruses, vaid isiksuse rikkalikus sisemaailmas.

Peamised suunad, millega Aleksandr töötab, on portreed ja buduaarifotod.

Fotosessiooni ajal on modellidel alati võimalus mitte lihtsalt poseerida ja särav välja näha, vaid avastada enda jaoks ala, kuhu me iga päev ei satu – oma isiksust ja hingesügavusi. Sageli on Aleksandrile poseerinud inimesed nimetanud sellist fotosessiooni psühhoteraapia üheks kõige esteetilisemaks vormiks.

Huvi kujutava kunsti ja fotograafia vastu sai alguse tema elukestvast karjäärist sõnateatris. Näitlejana suudab Aleksandr näha ja esile tuua emotsioone, mis sageli on ununenud või kahe silma vahele jäänud. Fotograafia on tema jaoks jätk näitlemisele ja suhtlusele publikuga. See pole mitte ainuüksi näitekunst, vaid üks lavastamise vorme. Aleksandri sõnul on fotograafia sild sisse- ja väljahingemise vahel, vahend, mis aitab tabada inimloomuse tõelist palet.

Teda inspireerivad suurel määral möödunud aegade suured maalikunstnikud, nende nägemus inimese loomulikust ilust kõlab kokku tema enda maailmatajuga.

„Usun, et tänapäeva inimestel on vajadus tunnetada maailma palju sügavamalt ja

mitmekihilisemalt, kui igapäeva elu seda meile pakub“.

Pildistamise kulg ja kunstiline tasand lubavad portreteeritaval end turvalises keskkonnas taasavastada ja leida teed oma tundesügavuste juurde. Modelli positiivne tagasiside tööprotsessile julgustab omakorda fotograafi, uurimaks inimhinge allhoovusi, et neid läbi oma kunsti väljendada.

Pildistamisel on üks kõige keerulisemaid ja väljakutseid pakkuvamaid aspekte poseerimine. Fotosessiooni eesmärgid on erinevad, selleks võib olla modelli isiksuse avamine, eripära rõhutamine, õrnuse või seksuaalsuse esiletoomine. Portreekunst on eriliselt köitev, kuna see jäädvustab fotografeerimise käigus tekkivaid loomulikke ja spontaanseid hetki, mitte ei põhine sunnitud või kunstlikul poseerimisel.

„Fotosessiooni peamine ülesanne on näidata modelli sisemist potentsiaali, vaatamata tema vanusele. Pidades silmas portreteeritava isikupära, loon ma erinevaid rolle ja karaktereid, läbi mille avaneb nende varjatud emotsionaalne säde. See annab inimestele suurepärase võimaluse näha end teisest vaatenurgast ja avastada iseenda võimalusi. Tulemuseks on ainulaadne ja isiklik lugu.

Fotosessioonil möödub aeg justkui linnutiivul, kuna inimesed mitte lihtsalt ei poseeri kaamera ees, vaid neile saab osaks tunnetuslik kogemus, läbi mille avanevad täiesti uued tahud. Elu muutub värvikamaks ja inimesed tunnevad vastupandamatut soovi muutuda paremaks ning kuulata rohkem oma sisehäält. Selline koosloome on põnev ja rahuldust pakkuv rännak, mida ikka ja jälle suurima heameelega ette võtan“.

1996-1997 Ballet Arts, Broadway dance center (New York, USA)
1993 Woodpeckers Tap Dance Center (New York, USA)
1978-1982 Harkivi kunstiinstituut (Ukraina): teatri- ja filminäitlemine, lavaline liikumine, laul, tants ja vehklemine
FOTOGRAAFIA:

Alates 1998. aastast katkematu protsess: teadmiste omandamine läbi käelise tegevuse, erinevad online ja offlinekursused, aktiivne praktika. Inspiratsiooniallikaks on ka laiem kultuurikontekst – reisimine, arhitektuur, muusika, teiste meistrite tööd jm.